Kergejõustiku Euroopa MV Göteborgis. Aasta 1958, Rootsi ajakirjanik sattub harjutusareenile ning näeb järgmist pilti: “Arvasin, et näen veel ikka und, kui märkasin väljas jooksmas hallipäist kondiste põlvedega härrasmeest, kes kihutas ringi ning derviši kombel ringiratast, üll lühikesed püksid ning särginatuke. Ei olnud tal sokke ega susse. Sadas kui oavarrest. “Nii peab harjutama, kui tahetakse võita, mitte niisama sörkima nagu teie. Te naerate ilmaasjata. Olen 64-aastane ja jooksun täna hommikul juba 10 kolmesajalist ja jooksen teised kümme otsa? Astuge ligi! Kui mina suudan, suudate teie ka. Vihake seda, aga tehke! Te saate alati rohkem tagasi, kui olete endast andnud – selles ongi selle mängu võlu!
Jah, kerge edu päevad jooksus on möödas. Me tunneme tulevase tšempioni ära tema võimest taluda treeningute ja võistluste raskust. Ka mina proovin teha esimesi samme sel raskel teel, kuid mis peamine- jooksmine on juba olnud tähtis verstapost iseenda tundmaõppimisel ning andnud mulle sihikindluse ja salajase unistuse, mille poole pürgida. I have a dream that one day...
Kui natuke argielust rääkida, siis täna käisin ka võistlemas. Sarma seeriajooks- 1km. Tegin korraliku isikliku rekordi- 2.47,7. Eks vaikselt hakkavad eesmärgid(BERLIIN, Austraalia) aina lähemale jõudma, kuigi tunnen juba praegu ebamäärast igatsust.
