Higher than the clouds

Eelmise nädalavahetuse veetsin Sierra Nevada mäestikus.

See oli siukene organiseeritud reis, mis kestis 3 päeva. 

Kokku oli meid matkajaid 7. Peaaegu kõik erinevatest riikidest. Moe ja Bernadette olid sakslased, Kelley USA-st, Chiara Itaaliast, Assi Soomest ja Sasha Venemaalt.

Võõrustajad olid abikaasad, Matias ja Ines. Nemad on argentiinlased.

Nii-öelda basecamp oli 1600 m peal, väikses mägimajakeses.

Esimesel päeval läksime matkale väikse aleviku, Güéjar Sierra suunas. Üsnagi palju oli üles-alla matkamist. See väsitas korralikult. Kuid lõpuks jõudsime siis sellise vaateni.

Ilm juhtus olema väga tuuline ja kisus vihmale. Peale väikest lõunat asusime uuesti teele. Kuid mitte tuldud teed mööda. Ees ootas veel mitu kilomeetrit laskumist. 

Huvitav oli see, et mitme koha peal oli looduslikke pähklipuid. Mõnus nosida, kui kõht tühjaks läheb. 

Edasi kohtasime ühest künkast üles minnes ligi 300-pealist kitsekarja, mis allapoole tuiskas.

Matk võttis lõpuks ligi 6 tundi. Oli huvitav ja pingutustnõudev. Isegi kõik meie pundi naised olid üllatavalt sitked ja kõik sujus hästi.

Ent lõpus saime korraliku sahmaka vihma veel. 

Tuju oli siiski hea, sest teadsime, et peagi saab majas sooja teed juua.

Teisel päeval tegin hommikul kerge trenni mägedes. Head jooksurajad olid üsna lähedal. Hiljem hakkas vihma sadama... ja seda lausa 5 tundi järjest. Plaan oli tegelikult vallutada Veleta, kuid sellise ilmaga poleks see kuigi arukas olnud. 

Õhtu poole lõi taeva jälle klaariks,  seega läksime väiksele 3 tunnisele matkale Monachili jõe äärde. 

Kolmas päev. Profülaktika mõttes tegin hommikul kerge krossi. Ja siis 11-st läksime autodega Prodollanosse, mis on 2100m peal asuv spordikeskus. 

Taamal on näha ka kergejõustiku staadionit ja jalkaplatsi. Siin käivad kevadeti mitmed tippsportlased harjutamas. Ka jalpallitiimid. 

Niisiis, kuna oli teada, et pidime 3-ks tagasi station'is olema ning et grupp ilmselt ei jõua tippu välja (paljudel puudus talvevarustus), siis leppisin Matiasega kokku, et proovin ise tippu jõuda. 

Kuna Veleta on suusatamise mõttes päris tuntud mägi, siis viib ülesse ka tee- suvel on isegi hea joosta või jalgrattaga ülesse minna. 

Poole ajast kasutasin teed, kuid viimased kilomeetrid läksin mööda kivirahne (tundus huvitavam ja keerukam :))

Veel umbes kilomeeter tipuni

Tippu jõudsin lõpuks 1 tunni 30 minutiga- 5,6 km tõusu gps'i järgi.

Everestiga võrreldes käkitegu!

Kuid ilus ja võimas vaade avanes tipust sellegipoolest.

Veleta tipp. 3396m. 

Külm ja tuuline mäetipp pole eestlasele takistuseks.

Kaugemal paistab Mulhacén.
Hispaania maismaa kõrgeim tipp (3482m)
Vaid Kanaari saartel asub kõrgem 3700-ne tipp.

Tagasitee oli lihtsam, kuid kasutasin nii-öelda turistiteed. Võttis ka poolteist tundi, aga distants oli 8 km.

Erilist O2 puudujääki ei tundnud, kuid ühe korraliku trenni eest oli see retk küll. 

Seega ~1/3 Everesti ronitud. Ja järgmine siht juba 6000m. :)