Vahepeal on spordiga tegelemine jäänud teisejärguliseks, kuigi spordiga seotud on olen ikka olnud suurema osa ajast.
Pean silmas õpinguid ja muid projekte, millele olen viimasel ajal keskendunud.
Niisiis, jõudes sportliku vormi juurde, olen seekordsel eestikateks valmistumisel jäänud väga hilja peale.
Õigem sõna oleks, et võrreldes aastatagusega on keskendumine olnud isegi lohakas.
Sellegipoolest on alateadlikult vaja ennast proovile panna ja mis saaks olla veelgi otsesem ning vahetum võimalus kui staadionijooks?
Veebruarist sain esimest korda sel aastal naelad jalga. Ja praeguseks tehtud 3 lõigutrenni.
Olen aastatega jõudnud endale selgeks teha, et keha vajab umbes 10 lõigutrenni enne tähtamat starti ja 3-4 kontrollvõistlust, kus saab testida võistluskiirust, tehnikat ja vaimu.
Täna oli esimene kontrollvõistlus, kus Tallinna MV-l oli kavas 1000m. Meeldivalt palju jooksjaid oli kokku tulnud. Korraldati 2 jooksu.
1 jooksus sain kaasa elada klubikaaslaste Raini ja Janari jooksudele, kes tegid korraliku pingutuse.
Siis oli juba aeg enda panuseks. Tahtsin alustada aeglaselt, aga minu nõu jooksugrupp ei küsinud :) Tempo oli minu jaoks ülejõu käiv juba esimestest sammudest alates. Muidugi esimese kahe ringiga ei pandud veel midagi paikka, kuid tundsin selles rongis tõmmatakse mind vaid "vagunina" järgi.
Mõned kiiremad sammud õnnestus veel keskosas teha, aga viimasele ringile (hallis joostakse 5x 200m ring) minnes oli akumuleerunud meeletus koguses laktaati ja tempo langes oluliselt. Klassikaline hapnikupuuduse kangestus.
Pilti taskusse ei visanud! Hea seegi.
Ajaks umbes 2.48. Iseenesest treener Urmas ütles et 800m tuli kenasti 2.09, mis eestikateks saab 2.04-05 peale viia.
Kopsud tulitasid veel pool tundi peale jooksu, ent tunne on positiivne. Sealt on hea edasi minna.
Kahe nädala pärast ongi juba talvised Eesti Meistrivõistlused. Kui õnnestub, jooksen!
