Ühe mandariini lugu

Tahan teiega, kallid lugejad, jagada ühte lugu, mis jõuluajal paneb väärtustama perekonda, sõpru ja üleüldist heaolu, mida enamus meist omab.

Kõndsin eile Granadas ringi enne jõuluõhtusööki, lootes näha ehk mõnda koori laulmas kirikus või midagi hispaanialikku.
Palju oli tänavakunstnike ja tapadebaarid olid ka täis jõule nautivaid inimesi.

Kodust lahkusin ühe mandariiniga, kuna teadsin, et alati on tänavatel kedagi, kes vajavad süüa või paluvad sente.
Kuigi mandariinist ei saa palju, siis ehk pisikese heateona jõulutunnet loob ikka. 

Niisiis olles harjunud, et "abivajajaid" on iga nurga peal ja et kõigile niikuinii ei suudaks midagi anda, siis otsustasin otsida inimese, kes reaalselt tunneks rõõmu ühest mandariinist.

Näiteks ühest mehest, keda olen ennemgi näinud, kõndisin ühe korra mööda ning tagasi tulles mõtlesin, et hea küll "Sa oled siin iga päev- annan Sulle heasoovi mandariini", kuid siis nägin seda meest suitsetamas ja mõtlesin ümber. Kui Sul on raha suitsu ostmiseks, siis mandariinist ta eriti suurt rõõmu ei tunneks!?

Jätkasin kõndmist, tõsi küll "mütsisserahapalujaid" oli palju, kuid ükski ei tekitanud sümpaatiat.

Kuni kõndisin mööda mehest, kel oli koer süles ja kes luges raamatut. Kuigi enamikule inimestele tekitavad loomad sümpaatiat, siis mina mõtlesin, et huvitav, mis raamatut ta loeb?

Steve ja ta koer (pilt tehtud peale vestlust)

Olin kodule parajagu lähedal ja seega otsustasin, et annan temale selle "hea soovi mandariini". Ta tänas siiralt ja oli reaalselt rõõmus selle üle. Hakkasin juba edasi liikuma, kui paari sammu pärast mõtisklesin, et mis raamat see ikkagi oli. Kui tihti ikka näed täbaras olukorras inimest tänaval maas istudes lugemas midagi?

Seega keerasin uuesti otsa ringi ja küsisin hispaania keeles, et kuidas raamatu pealkiri on. Mees näitas raamatu kaant; "Just one look" Narlan Cobenilt.
Küsisin, et kas ta räägib inglise keelt või hispaania keelt. Selgus, et mees nimega Steve oli pärit hoopiski Šotimaalt.

Mul tekkisid aina uued mõtted/küsimused. Mis läks valesti?
Kuidas küll oled sattunud siia?
Mida tegid enne tänavale sattumist?

Küsisin tema elu kohta põgusalt ning vastuseks sain ootamatult, et umbes viis aastat tagasi põdes ta samal ajal tuberkuloosi ja meningiiti ning oli haiglas 3 kuud koomas (siin Hispaanias). Meningiit siis on ajukelmepõletik, mis 1/10 korral lõpeb surmaga.
Seetõttu oli Steve väga täbaras olukorras ning ka praegu on ta ühest silmast poolpime ja lõhna samuti ei tunne, maitset osaliselt. Aju osad funktsioonid on selgelt häiritud. Samuti on kustunud mälust haiguse eelne aeg.

Uurisin, et kas pärast haiglast pääsemist otsis ta oma pere ülesse. Jah, Steve läks Šotimaale elas mõnda aega ema juures, tal aidati ka töö ja elamine leida (ligi 2 aastat elas kodumaal), kuid elu keerdkäigud töid ta uuesti Hispaaniasse, naisterahvas keda ta kohtas elas tollal kuskil Malaga lähedal.

Kuid elu ei olnud ilmselt peale haiguse põdemist endine ning võimed ei lubanud leida korralikku tööd.

Veel sain teada, et enne haigust töötas ta kokana, kuid ta ise ei mäleta seda praegu. Ning maitse, lõhna mittetundmise tõttu ei oleks see töö enam mõeldav.

Vestluse lõpus küsisin, kuidas ta koera oli saanud. Koer oli olnud ühe tülisse läinud noore paari oma, aga peale lahkuminekut ei tahtnud kumbki koera endale ja seetõttu anti too Steve'ile hoolitseda.
Huvitava vestluse lõpus küsisin Steve'ilt kas tohin ühe foto teha, et jagada seda lugu ka teistega. Seejärel soovisin talle rahulikke jõule ja õnne edaspidiseks.

Seega, kui näed tänaval inimest, kes palub abi, ei pruugi olla põhjuseks alati stereotüüpne arvamus, et alkohol ja narkootikumid on kõiges süüdi!

Ja sellist versiooni, kus haigus muudab täielikult su tulevast elu, võib reaalselt juhtuda kõigiga.

Nüüd näen maailma veelgi avatuma pilguga. Vahel piisab 10 minutist vestlusest inimesega, kelle elu on selgelt teistsugune, kui 99,9% ülejäänutel.

Head lugejad, vaadake enda ümber ringi, isegi kui on kiire, hoolige ja näidake seda välja.

Aeg-ajalt tehke pisikesi heategusid, sest kellegile võivad need olla Suured Heateod!!



Häid jätkuvaid pühi ja saabuvat aastavahetust!

Mäed ei valeta

Esimest korda kui Granada äärseid mägesid jooksmas käisin, pidin ikka mitu korda seisma jääma (puhkama, kõndima) et keha vähegi hapniku saaks ja lihased piimhapet lagundaks.

Nüüdseks olen harjunud mägedes jooksmisega ning nädalas üritan 3-4 korda harjutada just tõusudel-langustel.

Esimesel pikal jooksul novembri alguses (33km mägedes) mäletan, et pidin vähemalt 4-5 korda pidurit vajutama, sest jalad ei vedanud järgi.

Sel nädalavahetusel jooksin taas seda kurnavat trassi, kus esimesed 10 kilomeetrit ainult ülemäge liigubki, kuid ilma ühegi puhkepausita. Seega võib öelda, et "mäed ei valeta". Vorm on ettevalmistusperioodi kohta väga hea.

Novembris tuli kokku 515 jooksukilomeetrit, treeningmaht teiste füüsiliste tegevustega küündis 100 tunnini, mis kujutab aritmeetilise keskmisena 3,33 tundi trenni päevas. See number siiski ei kajasta eriti adekvaatselt treeningpäevi, kuna oli ka puhkepäevi paar tükki.  

Vahel tuli isegi füüsiliselt  5-6 tunniseid treeningpäevi. Nädalavahetused siiski kergemad 2-3h tööd.

Olen püüdnud säilitada treeningutel mitmekesisuse ja eriti tähtis, et nii suurte mahtude juures tuleb säilitada positiivset suhtumist.

Kuna jooks üksinda võistlustulemusi lõpmatuseni edasi ei vii, tuleb palju teha üldfüüsilisi harjutusi.

Seega jooksu ja jooksuharjutuste osakaal minu treeningute mahust moodustab umbes 60%. Ülejäänud on ujumine, ÜKE, jõuharjutused ja rattasõidud.

Mis veel oluline? Väga suurt rõhku olen sellel ettevalmistusperioodil pööranud ka toitumise parandamisele. Peaaegu kõik eined valmistan ise. Puuviljad ja köögiviljad on võtmesõnad. Samuti teadlik vedelikutarbimine. Toitumise aine ülikoolis on selles osas olnud suureks kasuks. Tänu õigele toitumisele, kus süsivesikute, lipiidide ja proteiinide tasakaal on paigas, usun et olen suutnud ka enam-vähem terve olla ja väsimust eemal hoida (lisaks ei tasu unustada antioksüdantide rikkaid sibulaid ja küüslauke tarbimast).

Ülikoolis käis meil eelmine nädal triatloni maailmameister, Ruben Rusafa loengut andmas.

Sain teada, et meie rattasõidu professor, kes oli muide ka Movistari tiimiga seotud, on üks tema treeneritest.

XTERRA Triatlon on nii-öelda maastikutriatlon. Tundub isegi raskem, kui tavaline triatlon (v.a. IRONMAN)

Ta rääkis oma elust ja tippsportlase karjäärist. Väga huvitav taustalugu. See andis kõvasti motivatsiooni juurde.

Siin ka üks video ala tutvustusest- XTERRA-st, kus Ruben võitis.

Vaadake kindlasti. Ma ei teadnudki, et selline stiil triatlonist eksisteerib. Tahan ise proovida!! :)

Siin ka Ruben Ruzafa kodulehekülg...http://rubenruzafa.es/

Seega sportliku koha pealt on Hispaania juba olnud ettevõtmist väärt. Nii enda arendamises, kui ka õppimises, kuidas teisi inimesi arendada.

Olgu see siis jalgpall, ujumine, ciclismo, kergejõustik või ka toitumine.

Loodan, et eesti sportlastelgi jagub jõudu ja jaksu külmade/kargete tingimustega harjutada.

Pool on oldud, pool on ees Hispaanias! :)

So far, so good

Hei-hei, söbrad!

Vahepeal on elu olnud nagu ikka kiire je tegemist täis.

Kuna sport ja keele öppimine olid siia, Hispaaniasse tulekul prioriteediks, siis vöib selles osa väga rahule jääda.

Ülikoolis saan juba enamustele asjadele pihta. Igapäevaelus ka pole probleemi- kui on vaja poes midagi küsida vöi pangas asju ajada.

Eesti keel veel ära ei ole ununenud. Olen hea viisi leidnud, kuidas pöhiasjadel silma peal hoida: vaatan järgmisel päeval eelmise öhtu AK uudiseid. Nii-öelda 15 minutit kodukeskkonda.

Trenni koha pealt olen tegemas enda parimat hooaja ettevalmistust. Septembris oli sissejuhatuse kuu ligi 300km jooksu ja muude liikumistega.
Oktoobris hakkas maht kogunema. Jooksu ligi 400km ja lisaks ujumise, rattasöidu, jalgpalli ja kergejöustiku praktilised tunnid andsid nädala füüsilise koormuse mahuks 15-20h.

Novembris on asi veelgi tösisem- eesmärk 500km jooksu. Praeguseks olen poole kuuga selle sihile viimisel lähedal. Nädala trennimahuks tundides 20-25.

Köige rajumad päevad on teisipäev, kolmapäev, neljapäev- siis küündib treeninguaeg 5-6 tunnini.

Näiteks tüüpiline kolmapäev: 06.30 äratus→hommikune taastav jooks 5km, venitused, jöuharjutusi→ hommikusöök→ kooli rattaga 6km→08.30 ujumine teooria 1h→09.30 ujumine praktika 90min→ 1h puhkus/öppimine→12.00 jooks mägedes 12-15km + jooksuharjutusi→ 1h puhkust/löunasöök→15.00 jalgrattasöidu praktika 3h söitu→ rattaga kojusöit 6km→19.00 öhtusöögi valmistamine/söömine→ 20.00 öppimine vöi puhkus.

Önneks olen aines "nutrición" saanud ka päris head juhtnöörid toitumise suhtes. Kuigi tervislikult toitumine vötab 4x rohkem aega. Just valmistamise osa.

Siin ka möned pildid ülikoolist:

Kergejöustiku staadion ja praktika

Kergejöustiku praktika

Ülikooli jalkaväljak

Rattasöidu praktika

Nädalavahetusel käisin ka Valencias. Minu treeningkaaslased eestist olid maratoni jooksmas.
Oli väga vahva ergutata raja äärest. Jooksin stardi juurest 11km peale, sealt edasi 16-e juurde siis 27 ja 39km juurde. Rada keerutas päris palju ja seetöttu oli hea, et sai otse teatud punktide vahel joosta.

Köik tublid, kes kaasa tegid.
Keenlased panid ikka meeletu tempoga. Vöitja aeg 2:08.39.
Oli näha ka palju ärakukkumisi löpus. Kui sein ette tuleb, ega siis enam üle ronida ei jaksa.

Siin üks Keenia tippmeestest 39km peal, kes jättis jooksu pooleli.

Vaevu vaarus politsei juurde, kes teda abistas. Abivalmis politseinik andis isegi ühe jaki talle peale, et too külma ei saaks. :) Pärast tuli kiirabi ja aitas tal taastuda. 

Vöitja stiilinäide: 39,5 km peal

Jacob Kendagor (2:08.39)

Valencia pilte ka veel:

Valencia jättis igati ilusa ja modernse linna mulje. Tänavad kihasid öhtul inimesest ja vanalinna kirikute ning hoonete karniisid olid hämmastavalt oskuslikult kujundatud.

Veebruari löpuni viibin Hispaanias, siis koju. Seniks köike head lugejatele, perele ja söpradele!! :)

PS! köik ööö tähed õõõ asemel pärinevad saksakeelsest klaviatuurist.

Higher than the clouds

Eelmise nädalavahetuse veetsin Sierra Nevada mäestikus.

See oli siukene organiseeritud reis, mis kestis 3 päeva. 

Kokku oli meid matkajaid 7. Peaaegu kõik erinevatest riikidest. Moe ja Bernadette olid sakslased, Kelley USA-st, Chiara Itaaliast, Assi Soomest ja Sasha Venemaalt.

Võõrustajad olid abikaasad, Matias ja Ines. Nemad on argentiinlased.

Nii-öelda basecamp oli 1600 m peal, väikses mägimajakeses.

Esimesel päeval läksime matkale väikse aleviku, Güéjar Sierra suunas. Üsnagi palju oli üles-alla matkamist. See väsitas korralikult. Kuid lõpuks jõudsime siis sellise vaateni.

Ilm juhtus olema väga tuuline ja kisus vihmale. Peale väikest lõunat asusime uuesti teele. Kuid mitte tuldud teed mööda. Ees ootas veel mitu kilomeetrit laskumist. 

Huvitav oli see, et mitme koha peal oli looduslikke pähklipuid. Mõnus nosida, kui kõht tühjaks läheb. 

Edasi kohtasime ühest künkast üles minnes ligi 300-pealist kitsekarja, mis allapoole tuiskas.

Matk võttis lõpuks ligi 6 tundi. Oli huvitav ja pingutustnõudev. Isegi kõik meie pundi naised olid üllatavalt sitked ja kõik sujus hästi.

Ent lõpus saime korraliku sahmaka vihma veel. 

Tuju oli siiski hea, sest teadsime, et peagi saab majas sooja teed juua.

Teisel päeval tegin hommikul kerge trenni mägedes. Head jooksurajad olid üsna lähedal. Hiljem hakkas vihma sadama... ja seda lausa 5 tundi järjest. Plaan oli tegelikult vallutada Veleta, kuid sellise ilmaga poleks see kuigi arukas olnud. 

Õhtu poole lõi taeva jälle klaariks,  seega läksime väiksele 3 tunnisele matkale Monachili jõe äärde. 

Kolmas päev. Profülaktika mõttes tegin hommikul kerge krossi. Ja siis 11-st läksime autodega Prodollanosse, mis on 2100m peal asuv spordikeskus. 

Taamal on näha ka kergejõustiku staadionit ja jalkaplatsi. Siin käivad kevadeti mitmed tippsportlased harjutamas. Ka jalpallitiimid. 

Niisiis, kuna oli teada, et pidime 3-ks tagasi station'is olema ning et grupp ilmselt ei jõua tippu välja (paljudel puudus talvevarustus), siis leppisin Matiasega kokku, et proovin ise tippu jõuda. 

Kuna Veleta on suusatamise mõttes päris tuntud mägi, siis viib ülesse ka tee- suvel on isegi hea joosta või jalgrattaga ülesse minna. 

Poole ajast kasutasin teed, kuid viimased kilomeetrid läksin mööda kivirahne (tundus huvitavam ja keerukam :))

Veel umbes kilomeeter tipuni

Tippu jõudsin lõpuks 1 tunni 30 minutiga- 5,6 km tõusu gps'i järgi.

Everestiga võrreldes käkitegu!

Kuid ilus ja võimas vaade avanes tipust sellegipoolest.

Veleta tipp. 3396m. 

Külm ja tuuline mäetipp pole eestlasele takistuseks.

Kaugemal paistab Mulhacén.
Hispaania maismaa kõrgeim tipp (3482m)
Vaid Kanaari saartel asub kõrgem 3700-ne tipp.

Tagasitee oli lihtsam, kuid kasutasin nii-öelda turistiteed. Võttis ka poolteist tundi, aga distants oli 8 km.

Erilist O2 puudujääki ei tundnud, kuid ühe korraliku trenni eest oli see retk küll. 

Seega ~1/3 Everesti ronitud. Ja järgmine siht juba 6000m. :)

Vida de España

Buenas!

Olen jõudnud Hispaania eluga kenasti kohaneda. Alguses elasin paar päeva hostelis ja siis leidsin läbi tänu õnnelikule juhusele hea asukoha peal kena korteri.

Jagan korterit saksa, iiri ja hispaania tüüpidega. Ametlik keel korteris on hispaania keel. :)

Jooksu olen ka juba jõudnud teha piisavalt. Harjutan 2x päevas. Hommikuti kerge taastav ja õhtuti krossid maastikul/mägedes.

Olen paljude inimestega saanud tuttavaks. Granada on Erasmuse MEKA, kuuldavasti on siin üle 2000 erasmuslase, kes õpivad kõiksugu erinevaid alasid.

Tore on ka see, et eestlastest pole ma üksi. Meid on 6. Enamustega käin ka tihedasti läbi. Joeliga õpime koos sporti.

Mõned pildid...

Rõdult näha mäed, jõgi, inimesed ja kultuursed ehitised

Vaade suurest toast

Edasi pildid mõnest matkast. Sierra Nevadas. Los Cahorroses.

Natuke tegin rock-climbingut ka, aga ilma varustuseta oli ikka raske tippu jõuda.

 Siit proovisin üles minna. Ca 7-8m jäi puudu.

Granada Ülikooli spordirajatised paistsid tasemel olevat. 

Õpingud algavad järgmine nädal. Aladest siis esialgu jalgpall, mäesuusatamine, toitumine, rekreatiivsed tegevused ja kergejõustik.
Ujumist tahaks ka harrastada. Neil valmis eelmine aasta uus ujula.

Ilmast rääkides- siin pole 6 kuud vihma sadanud kohalike jutu järgi. Küll aga varsti peaks ka vihma saama. Ju siis tuleb mitu nädalat.
Muidu on küllaltki soe. Päeval 30ºC.

Fotoseeria;

Kass, kelle vennal on vastupidiselt parem silm sinine & vasak pruunikas. :)

Üks Hispaania suurimaid vaatamisväärsusi, Alhambra asub samuti Granadas. 

Alhambra (araablaste kindlus)
Seal pole ma veel küll käinud, aga kindlasti tahaks selle ajaloo ja kultuuriga tutvust teha.

 Mina & Mo (korterikaaslane/muhedik)

 Streetart

 Vaade pargist

 Rand on meil 50 minuti kaugusel.

Kaljuronimist saab harjutada loendamatutel kaljudel.

Lõpetuseks. Ainuke fraas, mida Mo teab eesti keeles on "tip-top vormis".

Seega kallid lugejad: olge tip-top vormis!!! 

Gorunforfun

Nüüd on mahti kirjutada blogisse üle pika aja.
Vahepeal olen teinud kõvasti tööd ja trenni. Eesti Meistrivõistluste jaoks tahtsime vormikõverat ülesse viia.
Terve juuni tegin sisuliselt mahtu. 100, 110, 120 ja 130 km nädalas. Need on küll pelgalt numbrid, mis sisu ei näita. Selle sees siis staadionil lõigutrennid ja fartlekid, pikad krossid ja taastavad/rahulikud jooksud.
Enne Meistrikaid võtsin nädala kergelt.
Eesti Meistrivõistlustel olid minu distantsideks 1500m ja 800m.

1500m oli huvitav. Viimasele ringile läksin 4-ndana. Kuid 150 enne lõppu läks staierite rong mööda ning pidin leppima 7. kohaga. Alla ei andnud, aga juurde ei olnud midagi panna.
Isiklik rekord tuli siiski. 4.05,81. Eelmisel aastal samal võistlusel 4.13,11. Seega progress täitsa olemas!

Järgmisel päeval 800m. Seal oli eesmärk proovida alla 2 minuti. Esimesed 600m olid täitsa buenod, aga lõpp läks kangutamiseks ja ajaks 2.01,47. Isiklik 2.00,87. 

Mida saab järeldada kahe päeva võistluste järel? Et võhma ja vastupidavust on! Aga lõpukiirus on puudu. Ei ole jalgades kiirust, millega tuleks läbida viimased 400m. Peaksin suutma seda teha 55-56 sekundiga, kuid praegu on see üle 60 sekundi, mis ei hoia enam konkurentsis.

Usun, et ikkagi tippvormi ei saavutanud eestikateks. Hästi tahaksin joosta Nõmme seeria 1500m ja Kuressaare galal 1500m.

Mis veel eredalt meelde jäi Eestikatel? Kindlasti suurima emotsiooni pakkus Tiidrek Nurme ja Roman Fosti lõpuheitlus. Sellist finišit pole pikamaajooksus oma silmaga näinudki. 15.55-e pealt näitab lõpuspurti...  http://sport.err.ee/v/kergejoustik/c7ea0a2e-f4f0-4bf3-8b64-efdeff47761f
Super sooritus ka Rasmus Mägilt.

Tahaksin tänada inimesi, kes on toetanud siiamaani spordi tegemist. Eriti Urmas Randma (treener), samuti kõik treeningkaaslased. Kiidusõnad ka sponsoritele- SV Torutööd (Kalev Õisnurm) ja Salme vald.
Viimastel nädalatel on abistanud massaažiga töökaaslased Kaisa Rebane ja Kristjan Heinmets! Tänud teilegi!

Ja eelmisel nädalal alustasin koostööd ka Veski Mati ettevõttega. Aitäh toetuse eest!

2.septembril lendan juba Hispaaniasse, kus harjutan pool aastat. Kes teab, äkki õpin isegi jooksma?

Every accomplishment starts with the decision to try

1:16.36 on uued isiklikku rekordit tähistavad numbrid poolmaratoni distantsil.

Eelmine rekord pärineb aastast 2012, kui jooksin 1:18.49.  

Narva Energiajooksu raames toimunud Eesti meistrivõistlustel õnnestus põhieesmärk täita- jooksta isiklik. 

Kokkuvõttes sain selle ajaga 28. koha. 

Mõtlesin küll jooksta 1:15.00, kuid teatavad taktikalised otsused pärssisid seda saavutamast. Nimelt alustasin veidike aeglases tempos. 

Olin pundis kuni 5km, kuid siis otsustasin ikkagi minna püüdma eesolevat gruppi, mis oli juba 200-300 meetrit eespool. ahjuks küll tuul sattus ka vastu olema sel sirgel, kuid sellest hoolimata suutsin vahet vähendada iga kilomeetri kohta 5-6 sekundit. 

Kokku võttis see üritamine sisuliselt 5km, sest ega eesmised mehed ei olnud ju nõrgemad. Lõpuks õnnestus saada mööda ligi 6 mehest.

Oli raskeid hetki, oli rütmimuutusi, oli lihasekangestumist, oli janu... kuid mis kõige tähtsam- oli tahet. 

Ma olen rahul- jooksin isikliku, ent tean, et see ei olnud minu limiit. 

Tuleb meenutada Arthur Lydiardi "jooksurevolutsiooni" sisu. See, et tippu jõudmiseks tuleb õpetada vastupidavusjooksjat jooksma ja vastu pidama. Ja see, et seda ei õpi muidu kui joostes, joostes küllalt kaua ja küllalt kiiresti. 

Selles osas tunnen,et trenni on rohkem vaja teha. Valu on rohkem vaja kannatada. 

Näiteks võib tuua Lasse Vireni (neljakordne olümpiavõitja), kelle aastakilometraaž 1971-1972 olümpiani oli ligi 8000km. See näitab pühendumist. Tuleb taluda üksildust, anaeroobse treeningu piinu, lõputut jooksmist, otsaesiselt nõrguvat higi, liigesevigastusi, valusid, treeninguplaane... ja võib-olla sinust võib saada professionaalne jooksja. Miski ei ole garanteeritud, kuid kui sa ei proovi, siis ei saa ka kunagi teada!

Jooksen vähe. Ainuke tugev kuu oli märts, kui tuli ligi 800km. Kuid peale seda on kilometraaž kokku kuivanud. Hea kui tuleb 300-400km vahele. Vabandusi ma ei otsi, teen nii palju kui suudan. Usun, et õige treeningu toel on võimalik jõuda oma unistusteni. 

Lugejad, teie nautige suve... sööge maasikaid ja pidage üks korralik jaanipidu maha! 

PS! Ärge trenni unustage (terves kehas, terve vaim)!

Back on track

Pajatan natuke tegemistest.

Olen vahepeal mõned võistlused teinud. 

Viljandi järve jooksul sain ajaga 41.03 (11,5 km) 39. koha. 2013. aastal oleks sama ajaga saanud 20. koha. Seega konkurents on tihenenud. Võrdluseks siis eelmisel aastal ajaks oli 43.43 ja 63. koht. 

Jäin rahule, kuna paremat oleks peale vigastuspausi raske teostada olnud. Lõike ei saanud ju jooksta enne seda. 

Et elus igav ei hakkaks, siis sel kevadel sai ka uus väljakutse vastu võetud. 

Sugulased Ülle ja Peep andsid mulle võimaluse tutvuda minu jaoks üsna uudse spordialaga. Räägin siis koertekrossist ehk canicross´ist. Võistlesin kaks korda Kikiga, kes on Siberi huski. 

Esimene kord Lätis Ataris. Debüüt (4,5km) lõpetasin Kikiga 7. kohaga 15-st. Koostöö veel ei sujunud nii hästi. Kiki tahtis vahepeal minna oma suunas, aga lõpus saime uuesti ree peale :)

Teine võistlus oli meil Paliveres, Läänemaal. Seal oli distantsiks 3,4km. Mulle rada väga meeldis. Väga kiire ja huvitav tundus. Kikiga läks start natuke kehvasti, kuna ta oli vist segaduses ning tahtis isegi tagasi minna, kuid kuskil poole kilomeetri peal saime hoo sisse- peale seda jooksime ühtlaselt kiiresti. 

Lõpetasime ajaga 11.36, mis teeb keskmiseks 1km ajaks 3.25.

Alguses küll läks umbes 30 seki kaduma, kuid tõusude ja langustega rajal võib väga rahule jääda tulemusega. Andis see meile 3. koha. Juhuu!:)

Enne Palivere võistlust tegin kaasa ka Kuressaare Linnajooksu. Võitsin lühema distantsi, 5,1 km ajaga 18.01. Spartale tuli veel ka pikemast maast 14,2 km võit, kui Ando Õitspuu sai esimese koha ajaga 48.35. Lühemal maal sai spartalane Romet Raun II koha. 

Back on track ehk alustasin uuesti ka staadionitreeningutega. Juba homme võistlen SELL Rahvusvahelistel Üliõpilasmängudel Tartus. Seal on kavas 1500m esimesel päeval ja 800m teisel päeval. Eks näeb praeguse vormi ära. 

Murphy seadus

Niisiis, kui midagi saab untsu minna, siis see ka läheb. Kuigi laager läks edukalt, siis nüüd olen vigastusega kimpus. 11.aprillist saati on jalg valus olnud. Sportmängudes väänasin välja. Trenni olen küll teinud, kuid pigem ujumine ja jõusaal.

Foto autor: Täppsportlased

Vahepeal on ka võistlusi olnud. Haapsalus 10km jooksus tuli 5.koht. Lõpus olid jalad nagu puupakud. Ise seostasin seda aklimatiseerumisega, sest kuidagi külm hakkas jalgadel- samas pikad liibekad olid jalas. Kusjuures esimene pool, 5km oli 16.35. Ehk siis lõpp vajus ikka korralikult ära. 
Koguajaks sain 34.29. 
Ligi minut isiklikule alla jääda on palju.
Tuleb vigade parandus teha. J




Eile, 20. aprillil oli ka võistlus Saaremaa MV krossijooksus, 6km. Läksin starti mõtetega jooksta pundis ja viimasel ringil kiirendada (3ringi 2km-sel rajal), kuid kuna enesetunne oli OK, siis proovisin ikkagi konkurente maha raputada. Esimese ringi lõpuks sain ligi 5 sekundilise edu jälitajate ees. Ring oli 6.25.Teised kaks ringi jooksin üksi, kuid Kalev hoidis mind ikkagi surve all lõpuni välja. Ajaks 19.42,9 ning Saaremaa Meister maastikujooksus. Teine koht Kalev Õisnurm (NB! ka saarlastest spartalaste toetaja) ajaga 19.51,2. Kolmas oli Janar Mai ajaga 20.04,7. 

Tubli taktikalise jooksu tegi ka klubikaaslane Romet Raun, kes lähiaastatel võib samuti Eesti noorsoo klassis mehetegusid tegema hakata. 

Mul endal oli peale jooksu jalg päris valus, isegi lonkama võttis. Kuid medal on valu väärt!




Täna sai igaks juhuks röntgen tehtud. Fraktuuri ei ilmnenud, lihtsalt hüppeliigese sideme venitus. Nädal aega tuleb puhkust anda jooksutrennist. Saan ikkagi ujumas käia ja ÜKE-t mingil määral teha. 
Nädalavahetusel on Elvas krossijooksu EMV 4km. Tahaks väga võistelda!

Olge mõnusad ja nautige suviseid ilmasid!