Ühe mandariini lugu

Tahan teiega, kallid lugejad, jagada ühte lugu, mis jõuluajal paneb väärtustama perekonda, sõpru ja üleüldist heaolu, mida enamus meist omab.

Kõndsin eile Granadas ringi enne jõuluõhtusööki, lootes näha ehk mõnda koori laulmas kirikus või midagi hispaanialikku.
Palju oli tänavakunstnike ja tapadebaarid olid ka täis jõule nautivaid inimesi.

Kodust lahkusin ühe mandariiniga, kuna teadsin, et alati on tänavatel kedagi, kes vajavad süüa või paluvad sente.
Kuigi mandariinist ei saa palju, siis ehk pisikese heateona jõulutunnet loob ikka. 

Niisiis olles harjunud, et "abivajajaid" on iga nurga peal ja et kõigile niikuinii ei suudaks midagi anda, siis otsustasin otsida inimese, kes reaalselt tunneks rõõmu ühest mandariinist.

Näiteks ühest mehest, keda olen ennemgi näinud, kõndisin ühe korra mööda ning tagasi tulles mõtlesin, et hea küll "Sa oled siin iga päev- annan Sulle heasoovi mandariini", kuid siis nägin seda meest suitsetamas ja mõtlesin ümber. Kui Sul on raha suitsu ostmiseks, siis mandariinist ta eriti suurt rõõmu ei tunneks!?

Jätkasin kõndmist, tõsi küll "mütsisserahapalujaid" oli palju, kuid ükski ei tekitanud sümpaatiat.

Kuni kõndisin mööda mehest, kel oli koer süles ja kes luges raamatut. Kuigi enamikule inimestele tekitavad loomad sümpaatiat, siis mina mõtlesin, et huvitav, mis raamatut ta loeb?

Steve ja ta koer (pilt tehtud peale vestlust)

Olin kodule parajagu lähedal ja seega otsustasin, et annan temale selle "hea soovi mandariini". Ta tänas siiralt ja oli reaalselt rõõmus selle üle. Hakkasin juba edasi liikuma, kui paari sammu pärast mõtisklesin, et mis raamat see ikkagi oli. Kui tihti ikka näed täbaras olukorras inimest tänaval maas istudes lugemas midagi?

Seega keerasin uuesti otsa ringi ja küsisin hispaania keeles, et kuidas raamatu pealkiri on. Mees näitas raamatu kaant; "Just one look" Narlan Cobenilt.
Küsisin, et kas ta räägib inglise keelt või hispaania keelt. Selgus, et mees nimega Steve oli pärit hoopiski Šotimaalt.

Mul tekkisid aina uued mõtted/küsimused. Mis läks valesti?
Kuidas küll oled sattunud siia?
Mida tegid enne tänavale sattumist?

Küsisin tema elu kohta põgusalt ning vastuseks sain ootamatult, et umbes viis aastat tagasi põdes ta samal ajal tuberkuloosi ja meningiiti ning oli haiglas 3 kuud koomas (siin Hispaanias). Meningiit siis on ajukelmepõletik, mis 1/10 korral lõpeb surmaga.
Seetõttu oli Steve väga täbaras olukorras ning ka praegu on ta ühest silmast poolpime ja lõhna samuti ei tunne, maitset osaliselt. Aju osad funktsioonid on selgelt häiritud. Samuti on kustunud mälust haiguse eelne aeg.

Uurisin, et kas pärast haiglast pääsemist otsis ta oma pere ülesse. Jah, Steve läks Šotimaale elas mõnda aega ema juures, tal aidati ka töö ja elamine leida (ligi 2 aastat elas kodumaal), kuid elu keerdkäigud töid ta uuesti Hispaaniasse, naisterahvas keda ta kohtas elas tollal kuskil Malaga lähedal.

Kuid elu ei olnud ilmselt peale haiguse põdemist endine ning võimed ei lubanud leida korralikku tööd.

Veel sain teada, et enne haigust töötas ta kokana, kuid ta ise ei mäleta seda praegu. Ning maitse, lõhna mittetundmise tõttu ei oleks see töö enam mõeldav.

Vestluse lõpus küsisin, kuidas ta koera oli saanud. Koer oli olnud ühe tülisse läinud noore paari oma, aga peale lahkuminekut ei tahtnud kumbki koera endale ja seetõttu anti too Steve'ile hoolitseda.
Huvitava vestluse lõpus küsisin Steve'ilt kas tohin ühe foto teha, et jagada seda lugu ka teistega. Seejärel soovisin talle rahulikke jõule ja õnne edaspidiseks.

Seega, kui näed tänaval inimest, kes palub abi, ei pruugi olla põhjuseks alati stereotüüpne arvamus, et alkohol ja narkootikumid on kõiges süüdi!

Ja sellist versiooni, kus haigus muudab täielikult su tulevast elu, võib reaalselt juhtuda kõigiga.

Nüüd näen maailma veelgi avatuma pilguga. Vahel piisab 10 minutist vestlusest inimesega, kelle elu on selgelt teistsugune, kui 99,9% ülejäänutel.

Head lugejad, vaadake enda ümber ringi, isegi kui on kiire, hoolige ja näidake seda välja.

Aeg-ajalt tehke pisikesi heategusid, sest kellegile võivad need olla Suured Heateod!!



Häid jätkuvaid pühi ja saabuvat aastavahetust!

Mäed ei valeta

Esimest korda kui Granada äärseid mägesid jooksmas käisin, pidin ikka mitu korda seisma jääma (puhkama, kõndima) et keha vähegi hapniku saaks ja lihased piimhapet lagundaks.

Nüüdseks olen harjunud mägedes jooksmisega ning nädalas üritan 3-4 korda harjutada just tõusudel-langustel.

Esimesel pikal jooksul novembri alguses (33km mägedes) mäletan, et pidin vähemalt 4-5 korda pidurit vajutama, sest jalad ei vedanud järgi.

Sel nädalavahetusel jooksin taas seda kurnavat trassi, kus esimesed 10 kilomeetrit ainult ülemäge liigubki, kuid ilma ühegi puhkepausita. Seega võib öelda, et "mäed ei valeta". Vorm on ettevalmistusperioodi kohta väga hea.

Novembris tuli kokku 515 jooksukilomeetrit, treeningmaht teiste füüsiliste tegevustega küündis 100 tunnini, mis kujutab aritmeetilise keskmisena 3,33 tundi trenni päevas. See number siiski ei kajasta eriti adekvaatselt treeningpäevi, kuna oli ka puhkepäevi paar tükki.  

Vahel tuli isegi füüsiliselt  5-6 tunniseid treeningpäevi. Nädalavahetused siiski kergemad 2-3h tööd.

Olen püüdnud säilitada treeningutel mitmekesisuse ja eriti tähtis, et nii suurte mahtude juures tuleb säilitada positiivset suhtumist.

Kuna jooks üksinda võistlustulemusi lõpmatuseni edasi ei vii, tuleb palju teha üldfüüsilisi harjutusi.

Seega jooksu ja jooksuharjutuste osakaal minu treeningute mahust moodustab umbes 60%. Ülejäänud on ujumine, ÜKE, jõuharjutused ja rattasõidud.

Mis veel oluline? Väga suurt rõhku olen sellel ettevalmistusperioodil pööranud ka toitumise parandamisele. Peaaegu kõik eined valmistan ise. Puuviljad ja köögiviljad on võtmesõnad. Samuti teadlik vedelikutarbimine. Toitumise aine ülikoolis on selles osas olnud suureks kasuks. Tänu õigele toitumisele, kus süsivesikute, lipiidide ja proteiinide tasakaal on paigas, usun et olen suutnud ka enam-vähem terve olla ja väsimust eemal hoida (lisaks ei tasu unustada antioksüdantide rikkaid sibulaid ja küüslauke tarbimast).

Ülikoolis käis meil eelmine nädal triatloni maailmameister, Ruben Rusafa loengut andmas.

Sain teada, et meie rattasõidu professor, kes oli muide ka Movistari tiimiga seotud, on üks tema treeneritest.

XTERRA Triatlon on nii-öelda maastikutriatlon. Tundub isegi raskem, kui tavaline triatlon (v.a. IRONMAN)

Ta rääkis oma elust ja tippsportlase karjäärist. Väga huvitav taustalugu. See andis kõvasti motivatsiooni juurde.

Siin ka üks video ala tutvustusest- XTERRA-st, kus Ruben võitis.

Vaadake kindlasti. Ma ei teadnudki, et selline stiil triatlonist eksisteerib. Tahan ise proovida!! :)

Siin ka Ruben Ruzafa kodulehekülg...http://rubenruzafa.es/

Seega sportliku koha pealt on Hispaania juba olnud ettevõtmist väärt. Nii enda arendamises, kui ka õppimises, kuidas teisi inimesi arendada.

Olgu see siis jalgpall, ujumine, ciclismo, kergejõustik või ka toitumine.

Loodan, et eesti sportlastelgi jagub jõudu ja jaksu külmade/kargete tingimustega harjutada.

Pool on oldud, pool on ees Hispaanias! :)