Ich bin ein berliner

Maraton ongi joostud. Sain tunda nende 42195m võlu ja valu. Ligi aastakese tegin selle päeva nimel tööd. Juba enne maratoni tundsin, et saan osa millestki suurest. Meeletu rahvamass ümbritses maratoni rada- jooksjatest rääkimata, sest oli neid ju üle 40000 tuhande. Kahju oli küll sellest, et Berliinis ilm muutus järsku vihmaseks ja nii tuligi terve võistluse vältel märg olla.
Niisiis enne jooksu tundsin kerget ärevust. Muidugi olid sisemas omad kahtlused- kas ikka jalad peavad vastu ja millise tempo peaks valima, kas ma ikka suudan seda? Aga ei! Henek, ära kahtle milleski, sa oled juba aasta selle jooksu nimel vaeva näinud. Nüüd on aeg tõestada, et sa suudad seda! See oli mu viimane mõte enne starti.:)
Jooks sujus väga hästi kuni 34nda kilomeetrini, kuid siis läks asi hapuks- tempolangust oli tunda märgatavalt. Püüdsin end motiveerida, sest see 3 tunni piiri ületamine oli niivõrd tähtis. Palju aitasid kaasa raja ääres olevad inimesed, kelle kaasaelamine andis jõudu. 38nda kilomeetri peal mõtlesin, et see vist ongi põrgu. Kahjuks pean hetkel lõpetama, muidu jään lennukist maha.
Aga mul on veel palju rääkida Berliini seiklustest, edaspidi hakkan loodetavasti pidama reisiblogi ka.
Ma tahan tänada kõiki, kes on olnud toeks selle unistuse täitumisel.
Praegu aga auf wiedersehen :)

Arus ei ole midagi, mida poleks varem olnud meeltes.

Üle pika aja õnnestub mul ka blogisse midagi kirjutada.
Hetkel on pea üpris pulki täis ning tundub, et iga päevaga muutuvad otsused raskemaks. Paari nädala pärast hakkab elus nii mõndagi toimuma ning mul ausalt öeldes juba praegu süda lööb puperdama, kui mõtlen, millised väljakutsed mind ees ootavad.
Kõige keerulisem on praegu see, et kuna tulevik on nii lahtine veel, siis tekivad iga päev uued ja huvitavad ideed. Ma tõesti ei tunne ennast! Ma ei tea, kes ma olen ja kuhu suundun. Justkui sõuan tormisel merel, kus ümberringi on palju majakaid, ...kuid milline see õige on?
Viimasel ajal mõlgub mõtteis küll üks koht, millest ei teadnud varem eriti midagi,... kuid see on mind võlunud hämmastaval moel.
Maakeral pole just palju asju, mida sellega võrrelda. Seda ümbritseb romantiline salapära, mis tõmbab magnetina ligi mehi kogu planeedilt hoolimata karmist tegelikkusest. Selles peituvad suured ohud ning raskused panevad inimloomuse täielikult proovile.
See on Prantsuse Võõrleegion.
Muidugi tuleb sellist otsust vaagida väga põhjalikult, sest sisuliselt lõigatakse 5 aastat sinu elust minema. Kahtlemata olen sellise otsuse tegemiseks veel ebaküps, sest kui sa tahad minna maailma kõige paremasse eliitsõjaväeorganisatsiooni, siis ei tohi olla vähimatki kahtluseraasu. Loodetavasti 2 aasta jooksul peaksin saama selguse.
Niisiis varsti sõidan väiksest ja armsast Eestist ära. Arvan, et mida kaugemal olen, seda rohkem oskan hiljem hinnata kõike, mis on mu ümber olnud ja mida pole siiamaani veel märganud. Muidugi hakkan igatsema ka paljusid kalleid sõpru ja peret ning soovin neile tõesti südames kõike paremat. :)