Maraton ongi joostud. Sain tunda nende 42195m võlu ja valu. Ligi aastakese tegin selle päeva nimel tööd. Juba enne maratoni tundsin, et saan osa millestki suurest. Meeletu rahvamass ümbritses maratoni rada- jooksjatest rääkimata, sest oli neid ju üle 40000 tuhande. Kahju oli küll sellest, et Berliinis ilm muutus järsku vihmaseks ja nii tuligi terve võistluse vältel märg olla.
Niisiis enne jooksu tundsin kerget ärevust. Muidugi olid sisemas omad kahtlused- kas ikka jalad peavad vastu ja millise tempo peaks valima, kas ma ikka suudan seda? Aga ei! Henek, ära kahtle milleski, sa oled juba aasta selle jooksu nimel vaeva näinud. Nüüd on aeg tõestada, et sa suudad seda! See oli mu viimane mõte enne starti.:)
Jooks sujus väga hästi kuni 34nda kilomeetrini, kuid siis läks asi hapuks- tempolangust oli tunda märgatavalt. Püüdsin end motiveerida, sest see 3 tunni piiri ületamine oli niivõrd tähtis. Palju aitasid kaasa raja ääres olevad inimesed, kelle kaasaelamine andis jõudu. 38nda kilomeetri peal mõtlesin, et see vist ongi põrgu. Kahjuks pean hetkel lõpetama, muidu jään lennukist maha.
Aga mul on veel palju rääkida Berliini seiklustest, edaspidi hakkan loodetavasti pidama reisiblogi ka.
Ma tahan tänada kõiki, kes on olnud toeks selle unistuse täitumisel.
Praegu aga auf wiedersehen :)
Olen ma SUlle öelnud, et oled uskumatu? Et mul on au olla So endine klassiõde, olla So sõber?
ReplyDeleteSa oled suurepärane!
Jään huviga SO sissekandeid ootama;)