Üle pika aja õnnestub mul ka blogisse midagi kirjutada.
Hetkel on pea üpris pulki täis ning tundub, et iga päevaga muutuvad otsused raskemaks. Paari nädala pärast hakkab elus nii mõndagi toimuma ning mul ausalt öeldes juba praegu süda lööb puperdama, kui mõtlen, millised väljakutsed mind ees ootavad.
Kõige keerulisem on praegu see, et kuna tulevik on nii lahtine veel, siis tekivad iga päev uued ja huvitavad ideed. Ma tõesti ei tunne ennast! Ma ei tea, kes ma olen ja kuhu suundun. Justkui sõuan tormisel merel, kus ümberringi on palju majakaid, ...kuid milline see õige on?
Viimasel ajal mõlgub mõtteis küll üks koht, millest ei teadnud varem eriti midagi,... kuid see on mind võlunud hämmastaval moel.
Maakeral pole just palju asju, mida sellega võrrelda. Seda ümbritseb romantiline salapära, mis tõmbab magnetina ligi mehi kogu planeedilt hoolimata karmist tegelikkusest. Selles peituvad suured ohud ning raskused panevad inimloomuse täielikult proovile.
See on Prantsuse Võõrleegion.
Muidugi tuleb sellist otsust vaagida väga põhjalikult, sest sisuliselt lõigatakse 5 aastat sinu elust minema. Kahtlemata olen sellise otsuse tegemiseks veel ebaküps, sest kui sa tahad minna maailma kõige paremasse eliitsõjaväeorganisatsiooni, siis ei tohi olla vähimatki kahtluseraasu. Loodetavasti 2 aasta jooksul peaksin saama selguse.
Niisiis varsti sõidan väiksest ja armsast Eestist ära. Arvan, et mida kaugemal olen, seda rohkem oskan hiljem hinnata kõike, mis on mu ümber olnud ja mida pole siiamaani veel märganud. Muidugi hakkan igatsema ka paljusid kalleid sõpru ja peret ning soovin neile tõesti südames kõike paremat. :)
No comments:
Post a Comment