Sierra Nevada

Kevad ja soojad ilmad on kenasti leidnud oma tee ka Granadasse.

Vahepeal olen ligi kuu aega ülikoolis toimetanud ja muidki huvitavaid seiklusi tehtud selle aja sees.

Peale eestikaid on jooksutrenniga ainult kehvad lood olnud. Märtsi esimeses pooles tuli mingi gripilaine siit üle ja siis kukkusin veel mägedes rattaga. Hea, et luud terveks jäid. 

Märtsi teises pooles käisin Portugalis, Monte Gordos- seal tegin koos oma treeningpundiga minitreeningtsükli, kus viis päeva sai trenni lammutada. 

Treener Urmas ja klubijuht&sportlane Mait

Hommikujooks liivas

Minu seis oli siiski kehva, ent nähes teisi eestlasi ja treenerit visalt tööd tegemas, sain jälle indu juurde.

Ei tea, mis karmavõlg oli tasumata jäänud, sest peale laagrit hakkas achilleuse kõõlus tegema valu. See oli minu jaoks esimene kord, kui selline häda. Otsustasin natuke puhata jooksust ja aja maha võtta.

Siin, Granadas algas Semana Santa sel nädalal, mis on hispaanlastele suur usupidu. Tegelased, kes on selleks harjutanud, kannavad usukujusid- need enamasti kullatud pühakud kaaluvad ikka tohutult.

Need on ühed kirikute väärtuslikumad ning majesteetlikumad kujud.

Rongkäik tonnise Neitsi Maarjaga

Igatahes on Granadas hullumeelselt palju rahvast ja kesklinn rahvast täis.

Seega on ka ülikoolist vaba nädal.

Esialgu mõtlesin sisustada oma vaba nädala suure matkaga, mis kannab nimetust Sulayr (kunagine araablaste sõna- tähendab "päikesemägi"). See on 300km matk ümber Sierra Nevada mäestiku ja keskmine kõrgus on 1800m merepinnast.

Kogusin infot ja selgus, et põhjaosas lõigatakse puid ja seega on osa rajast kadunud, samuti oleks vaja kassidega saapaid, kuna pidavat palju lund olema põhjas.

Seega pidasin mõtekaks teha osa Sulayr´ist. Ehk siis ülemiselt pildilt Tellost kuni Trevelez´ini.

See oleks siis umbes 50km. Ehk siis Alpujarra piirkonna pärlid peaks kenast ära nägema.

Alustasin matka bussisõiduga Lanjaróni linnakesse. Sealt edasi algas nii-öelda "õige matk".

Seljakott selga, vett piisavalt kaasa. Toitu kolmeks päevaks ja egas midagi- VAMOS!

Esimesed kolm tundi olid valdavalt ülesmäge ning võttis aega, et harjuda 15-20kg seljakotiga.

Kuid vaade oli ilus, linnud siristasid, lilled õitsesid ja ojad vulisesid.

Liigsetesse detailidesse laskumata jõudsin lõpuks Sulayri rajale ja paar tundi kõndisin rahulikult mööda seda. Kuni kohtasin ühe vaateplatvormi juures ühte meest. Kutsus sõbralikult kartulit sööma :)

Veidi vesteldes selgus, et mees on sportlane ja treenib siin mägedes. 

Auto oli kenasti nagu baaslaagriks, kust saab toitu ja muud vajalikku.Üldiselt on Francisco nagu "mägedehipi"
Ta rääkis, et on iseenda boss, tegeleb mehhaanika ja rattaparandusega. Kui naine talle kodust saadab sõnumi, et keegi tahab midagi putitada, siis mees tuleb mägedest alla ja teeb töö ära.
Siis rääkis ta, et tema varalahkunud vend oli Hispaania leegionis ja et juba lapsest saati on nad looduselapsed olnud.

Mees teeb mägedes lisaks spordile ka muid töid
 Kaevab ise endale ojakesi, kasvatab maasikataimi ning
tuunib mahajäetud mägihütte.

Franciscoga seiklesime veel pool päeva ringi.
Ta soovitas mul Sulayri asemel hoopis minna temaga ülesse Caballo mäe nõlvadele.

Ta oli nõus paari ilusat kohta näitama.

Seiklus algas!

Paar kilomeetrit sain ta rolleriga ülespoole. Mina sõitsin oma suur seljakott seljas ülesmäge ja tema uhas enda mägirattaga järel.

See tundus küll sürrealistlik vaatepilt. :)

Igatahes sain palju uut teada ümbritsevast olustikkust.

Ja no kohalik inimene oskab palju ehedamaks muuta matkamist kui kultuurielamust.

Üks Frani rolludest, neid oli mehhaanikust spordimehel veel mägedes.
Talle meeldib vahel rolluga (ratas seljas) üles minna.

Ta rääkis sõjast, kohalikest külakestest jne.

Kuid õhtupoolikul oli aeg oma teed minna. Otsida laagripaik ja teha süüa.

Kuna tahtsin hommikul päikesetõusu vaadata, siis pidin parasjagu veel tõusu ette võtma.

Juba oli ka pimedaks minemas. Ja mina veel all orus...

Leidsin küll kenasid kohtasid, kus oleks pehme ja mugav magada telgiga, kuid otsustasin minna üles.

Hommikul hea lihtne alustada siis!

II päev algas ilusa päikesetõusuga.

'




Öö oli külm ja kuna lebomatti asemel võtsin hoopis mingi pleedi, siis tuli ikka iga tunni tagant korra ärgata ja kohendada, et soojem oleks. :D

Niisiis hommikusöögiks banaan, müslibatoon ja tee. Ja minek jälle!

3 tundi käimist, kuni jõudsin metsamajakeseni.

Kuna Sulayri rajalt olin eile ära tulnud, siis sattusin mingi teise matkaraja peale.

Ja kui nägin Mulhacéni tippu esimest korda, oli tegevus teada.




Kuigi mul ei olnud aimugi kuidas või kui raske on sinna saada, tundsin et proovida võib!

3478m merepinnast ja Hispaania maismaa kõrgeim tipp.
Vaid Kanaaridel, Tenerifel asub kõrgem Teide oma 3718 meetriga.

Aga, et postitus liiga pikaks ei veniks, tuleb järgmine osa lähipäevadel. Siis juba lähemalt teisest ja kolmandast päevast!