Tegelikult ei ole tulemus ja võistlus üldsegi negatiivses toonis- õppisin sellest võistlusest paljugi.
Niisiis selle aasta ebaõnn algas märtsi lõpus, kui kannakõõlus hakkas jooksmisel valu tegema.
Proovisin, mis ma proovisin, aga treeningutel peale paari km-i enam joosta ei kannatanud. Kiire sümptomite analüüs viitas selgelt "kannakõõluse tendinoosile". Üks jooksjate levinumaid vigastusi.
Seega tuli lemmikspordist teha paus ja keskenduda asendustreeningutele. Õnneks olin ratta ja ujumisega ammu sõber, nii et aeroobne töö läks edasi. Lisaks viibisin rohkem jõusaalis.
Juba enne vigastust olin planeerinud mais joosta poolmaratoni, sest juunis tuleb head aega/kohta näidata Saarte Mängudel. Granada Poolmaraton oleks hea katsevõistlus.
Ka poolmaratoni nädala jooksul ei julgenud ma joosta rohkem kui 4km ja seda paaril hommikul.
Starti tuli minna teadmisega, et võib-olla tuleb rajalt maha tulla- poleks mõtet ju edasi lõhkuda, kui midagi katki on.
Mõtlesin võistlushommikul oma peas plaani, et jooksen rahulikult 1 tunni 30 minutiga ja vaatame, mis jalg teeb.
Kuid stardis olles tuli ikka sportlashing sisse- kui juba joosta, siis võiks anda endast parima.
Jooksingi kenasti kuni 8km ja siis algas võitlus keha ja vaimu vahel.
Probleemiks polnud mitte kannakõõlus, vaid hoopis reie nelipealihased, mis justkui ära kadusid.
Pidingi peatuma, paar minti venitama ja lonkama, siis sain uuesti liikuma. Kuigi tempo ei olnud selgelt enam endine.
Paar km-i sain veel joosta ja uuesti sama häda. Mõtlesin, et nüüd on KÕIK! Aga publiku toetus lükkas ikkagi edasi, lonkisin vaikselt tipa-tapa vaadates kuidas "võistlusrong" mööda kimab.
Aga katkestamine tundus liiga lihtne variant, pealegi pole ma veel kunagi jooksu pooleli jätnud.
Ligi pool maad oli veel ees, temperatuuripügalaid oli varjus 30 kraadi. Jõudsin joogipunkti, kus kallasin korralikult veega üle, sõin paar apelsiniviilu ja siis jooksin edasi. Õnneks algas kerge allamäge osa. Ohoh, jalad läksid kergemaks. Suutsin juba kilomeetreid läbida ligi 4.10-4.15-ga.
Niimoodi kulgesingi seekord juba tuttavatel Granada tänavatel eesmärgiga lõpetada see jooks finišis.
Aga lõpu poole läks samm juba paremaks ja leidsin hea pundi, kelle sabast kinni hoida.
Viimased kaks kilomeetrit jooksin juba alla 4 minuti/ km. Ja lõpuspurt oli ka tugev.
Ajaks siis 1;26.24 - ligi 10 minutit isiklikust kehvem, aga võitlus oli vägev.
Peale jooksu kohe füsio lauale, et ikka järgmisel päeval saaks liigutada jalgu.
Positiivne oli see, et achilleuse kõõlus pidas vastu, aga no vaatame, mis seis järgnevatel päevadel on.
Edasi tuleb targalt treenida, et tõrkeid vältida ning juba jaanipäevaks kodumaale, sealt Jersey´sse Saarte Mängudele.
Teile head emadepäeva tähistamist ja soojade ilmade tulekut!
No comments:
Post a Comment