Tik-tak, tik-tak- teevad osutid oma korrapäraseid ringe. Mõõdavad seda tasasevõitu ja rahulikku aega. Kuid on ka üks teine, võõras aeg, mis muudab sekundid lausa tundideks ja mille jooksul on vaja läbida raske staieridistants. Jah, aga teadupärast ei tapagi distants, vaid kiirus. Seetõttu muutubki see rahulik ajakene nii võõraks- nii pikaks...
Aga distants ja aeg- need koos selgitavadki välja inimvõimete piirid ja tahtejõu suuruse. Kuid siiski, on ju organismide kaitsemehhanismid töökindlad, sellepärast kerkib spordis üles küsimus nende kaitsebarjääride ületamisest.
Kas inimene suudab ennast vabatahtlikult sundida nii, et lõhub oma antud hetke võimete piirid? Mõnikord ju suudetakse suure ohu puhul heidelda elu ja surma peale, kuid kas on võimalik ohutus olukorras vallandada varujõud, see puutumatu tagavara, mis läheb käiku näiteks tuleõnnetusel, kiskja eest põgenedes või haavatud sõpra lahinguväljalt päästes.
Spordivõistlustel oma uinuvate varujõudude äratamine on ebatavaline anne. Mina pean tõdema, et ei ole veel neid sisemisi varuallikaid kasutusele võtnud; selleks peab olema suisa vankumatu sihikindlus ja kindel eesmärk, mida ka hing soovib täita, rääkimata julgusest.
Hubert Pärnakivi soovitus: "Kui sa midagi alustad, vii see alati ka lõpuni, olgu see siis kas sekundite või isegi aastate küsimus. Aeg on kallis, see on kangas, millele on õmmeldud elulõng."