Pole ammu nii kehvasti end tundnud, kui täna. Motivatsioon hakkab kaduma, eks see matemaatika eksam on ka veel hinge peal. Vahepeal olen tööd teinud ja treeningud kulgevad ka. Sel nädalal tuli 70 km kokku. Reedene tempotrenn andis valusa tagasilöögi; üsna raske oli 4min/km hoida, mis aga peaks olema minu maratonitempoks. Seega ma ei kujuta ettegi, kuidas oma esimese maratoni alla kolme tunni jooksen. Tunnen suht üksildaselt viimasel ajal. Vanasti veetsin palju rohkem aega sõpradega... ja oli lõbus, aga ajad on muutunud. Nüüd läheb suurem osa ajast kas siis töö või treeningu jaoks- ma ei tea, kas see on see elu, mille poole rühtida.
"Pikamaajooks on üksildase inimese kunst. Ajalukku sihtiv pikamaajooksja veedab pimeduses seitse aastat. Kell ja pulss on need, mida ta silmas peab, mis on talle tähtsaimad seniajani, kui algab peaeesmärgina ülestähendatu teokstegemine," kirjutab Mauno Saari Vireni valmistumisest esimeseks olümpiaks.
On inimesi, kellel pole kõige sellega pistmist, on neid, kes tajudes midagi argiraamidest väljuvat, püüavad hoiduda eemale kõigest, mis võib nende meelerahu rikkuda. Ent mõni tunneb end olevat valmis ohverdama meelerahu ja mugavusi ning asub tegema esimesi samme sel raskel teel, aga kui ta on sattunud silmitsi ettenägematute takistustega, astub kõrvale. Ja vaid vähesed liiguvad kõigele vaatamata edasi, tõukejõuks kustutamatu instinkt saavutada oma eesmärk.
No comments:
Post a Comment